Eesti noorteadur Aleks Strazdin leiutas võimaluse, kuidas kaevandusjäätmetest ja plastprügist keskkonnasõbralikku materjali toota. R.P.C Materials plaanib juba aasta pärast asuda välja sööma plastitööstust.

Mullusel päikselisel kevadisel pärastlõunal märkas Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi noorteadlane Aleks Strazdin, et tema koolitööde märkmikus on kõik tühjad lehed otsa saanud ja otsustas raamatupoodi uue ploki järele minna. Apollos riiulite vahel tiirutades jäi ta pilk püsima keskkonnasõbralike kleebistega väikesel spiraalköitega märkmikul, millel seisis paljulubav kleepekas “veekindel, kivist paberilehtedega”.

Igal teadlasel läheb sellise lubaduse peale kulm kortsu ja kõrv kikki – kivist lehtedega märkmik? Strazdin uuris seda venivate veekindlate lehtedega paberit lähemalt ja tundis, kuidas kuklas uus idee kõditama hakkas.

Eelkõige mõtles Strazdin toona praktiliselt. Veekindlat märkmikupaberit oli tal hädasti vaja, sest õues niiske ilmaga pole tavalisest paberist mingit tolku – lehed lähevad pehmeks ja tint ei hakka peale. Selline probleem on geoloogidel ja ehitajatel välitöödel üsna tavaline. Kuuldavasti on sama häda näiteks ka arheoloogidel. Kuigi nii väikesele sihtrühmale pole mõtet eraldi märkmikku tootma hakata, oli idee sellise paberi loomise protsessist Strazdinile nii paeluv, et kummitas veel päevi.

Kärsanud käkist maailmapäästva materjalini

Esiti arutles ta, kas õnnestuks sellist paberit ainult endale teha ja asus oma kodulaboris katsetama. “Polnud aimugi, kuidas need hiinlased selle kokku said,” viitab ta raamatupoest leitud märkmikule. “Mõtlesin, et segan lihtsalt kivipuru plasti sisse, aga kõik katsetused läksid aia taha. Labor oli vingu täis ja mulle jäi üks kuivanud käkk,” naerab teadur tänaseks unikaalse materjali esimesi katsetusi.

Kogu protsess oli püsiva uudishimu tulemus. “Võtsin materjaliteaduskonnast kursusi, et rohkem teada saada, kuidas luua ökosõbralikke materjali. Teen magistritööd sama materjali põhjal, mille lõin ja selgus, et see tõesti töötab, materjal on täiesti korralik,” rõõmustab ta. “Uurin praegu selle eeliseid ja puuduseid võrreldes plastiga. Kivipuru plasti sees aitab materjali muuta keskkonna suhtes vastupidavamaks võrreldes tavaplastiga. Kui näiteks kilekotis on kivipuru sees, siis kott laguneb UV toimel aeglasemalt ega murene nii ruttu.”

Tänaseks on Strazdinil taskus retsept mitte ainult paberi tootmiseks, ta suudab tiimiga teha prügist pea kõike mis pähe tuleb – laste klotsidest ja terrassilaudadest spordivarustuse ja auto detailideni.

“Kivi jahvatatakse ära. Ekstruuder segab materjalid kokku. Masinasse läheb kivipuru ja plast sisse, teiselt poolt tuleb uus materjal välja,” tutvustab ta väga-väga lihtsustatult meetodit, mis kõlab tavainimesele nagu puhas alkeemia.

Moodsad prügisorteerijad

Maailmas on laialt nii plastprügi kui kaevandusi, mis on hädas kivisõelmetele koha leidmisega ja Strazdinile sai kiiresti selgeks, et kui osatakse kivisõelmetest ja plastikust luua hea kvaliteediga materjali, siis on turuks kogu maailm ning tuleb asuda firmat ehitama.

“Ma ise olen geotehnoloogia ja maateaduste taustaga poiss. Kolmel teisel tiimiliikmel on pigem logistika taust,” tutvustab Strazdin kokku kutsutud tiimi. “Alguses tegime vennaga kahekesi, ta on logistika ja äriarenduse spets. Siis aga oli vaja B2B-müüki arendada ja ka finantsasjades rohkem teada, nii et kutsusime kaks tugevat tiimiliiget veel juurde.”

Plastist ja kaevandusjäätmetest uudset keskkonnasõbralikku materjali tootev ettevõte sai nimeks R.P.C Materials ja on Eesti suurimal äriideede konkursil Ajujahi top 10 seas. R.P.C tähendabki lihtsalt kivi ja plastiku komposiiti (rock-plastic-composite).

“Me toimime nagu prügisorteerimise ettevõte,” naerab Strazdin. Tänaseks on R.P.C teinud eelkokkulepped kohalike jäätmesorteerijatega: “Jäätmekäitlejad suudavad meile vajalikus koguses kasutatud plasti tarnida ja kivi saame kaevandusettevõtetest osta 3 eurot tonni kohta. Need materjalid on odavad, sest neist tahetakse lahti saada, et mitte jäätmemaksu maksta.”

Suurt osa Euroopa Liidus tekkivatest mineraaljäätmetest ei taaskasutata ning tavapäraselt ladustatakse need täitena tuhamägedesse. Eestis näiteks kaevandatakse põlevkivi kütteks ja õli tegemiseks. Põlevkivi asub maapõues kihiti ja nende kihtide vahel on omakorda lubjakivi kihid. Seega lubjakivi jääb kaevandamisel üle ning lükatakse kuhjadeks kokku. Asjaosalised nimetavad neid aheraine- või tuhamägedeks. Sellised mäed tekivad kõikides kaevandustes, ka näiteks teemanti- ja kullakaevandustes. Kuigi need jäätmed pole iseenesest ohtlikud ning nende ladestamine mägedesse ei tekita keemilist või muud reostust, muudavad need pinnavormi ja hävitavad elukeskkonda.

Tuleviku materjal tuleb ringmajandusest

R.P.C tiim on võtnud südameasjaks muuta kogu prügisektorit rohelisemaks ning vähendada puidu ja uue plastiku kasutamist. “Näiteks PVC katused ja autodetailid võiksid olla täiesti vabalt tehtud meie materjalist,” pakub ta lahenduseks. “Meie eesmärk on sorteeritud ja sorteerimata toorainest töötada välja veel uusi materjale. Tahame leida keskkonnasäästlikumaid konkurente juba olemasolevatele aga palju mürgisematele materjalidele nagu näiteks PVC,” sõnab Strazdin.

Tehnikaülikooli laboris valminud materjali eeliseks peab Strazdin sedagi, et ümber- ja taastöötlemine on lihtne ning valmis asjast saab kergelt uue toote valmistada.

Kivi ja plasti komposiidist võib vabalt teha nii toidukarpe kui Lego klotse. “Kuna kasutame kõige levinumat plasti polüetüleeni, siis on võimalusi laialt,” ütleb Strazdin.

Ta unistuseks oleks leping LEGOga. “Uurisin, et Lego plaanib 2030. aastaks kõik klotsid teha taaskasutatud materjalidest! Siit sai alguse unistus, et kui Lego saaks kliendiks, siis vist poleks enam muret, kas ettevõte jääb ellu või mitte,” lausub Strazdin.

Eesti turul sihib R.P.C. tiim koostööpartnerina Noblessneri linnaku kroonjuveeli Shishit, kus R.P.C materjalist saaks teha kunsttaimi. Toidutööstuses on sihik sätitud kiirtoidu jaekettide peale, sest Starbucks lõi hiljuti käed ühe Ameerika iduettevõttega taaskasutatud materjalidest kohvitopside tootmiseks.

R.P.C pikem plaan näeb ette, et 2030. aastal suudetakse luua tütarettevõtted R.P.C Furniture, R.P.C Sport ja mitmeid teisi. “Saame toota näiteks discgolfi kettaid, kajakeid, korvpalle, aiamööblit,“ loetleb Strazdin enesekindlalt.

R.P.C. peab arvestama siiski konkurentidega. Näiteks toodetakse ehitusjäätmetest paberit näiteks Taiwanis, kus plastikuga segatakse ära marmoritolm, betoon ja telliskivide jäätmed.

Eestiski on taolisi lähenemisi katsetanud firma nimega Mineralplast – nemad on proovinud tuhka plastikusse lisada. “Selle üks omanik, Eesti Plastitööstuse Liidu esimees Ivar Viira, on teemaga tegelenud pea 20 aastat ning on ka meie mentor. Mul oli näiteks murekoht, kas see materjal tõesti toimib, aga tema juba teadis, et toimib küll ja see on tuleviku materjal,” lausub Strazdin. Konkurentsi pärast laiemalt ei ole R.P.C. jaoks mure, sest ahermäed ja plastik ei saa nii pea maailmast otsa – mureks on hoopis tootmisvõimekus.

Rohkem teadlasi ettevõtlusesse

Strazdin on teadlane ja nüüd ka perspektiivika ettevõtte juht ning ütleb, et ei mõista, miks ettevõtjad teadlastega rohkem koostööd ei tee. “Meie ettevõte on tugevalt teadusarendusega seotud, kuid ka üldiselt võiks teadlaste sidumist ettevõtlusega olla rohkem. Näiteks julgustada nende osalemist idufirmade tegemistes. Võidavad ju mõlemad – ettevõte saab jõudu juurde ja teadlane leiab oma tööle väljundi,” arvab Strazdin.

Kuna üks Euroopa Liidu eesmärke on 2050. aastaks olla CO2-neutraalne, siis ta arvab, et toetuste jagamise ja harjumuste muutmiste kaudu on selleks ajaks lahendatud ka plastjäätmete probleem. R.P.C. visioon on konkreetne: “Tahame plastitööstuse ja kaevanduste jalajälge vähendada. Tahame haarata turu ära loodust saastavalt toomiselt ja teha sama asja loodust säästvalt. Ja Lego tahame ka kliendiks!”